SIBERIS
1939. aasta lõi enamike maailma elanike tulevikuplaanid sassi. Alanud sõjast ei jäänud puutumata ka Eesti.
Suurte riikide okupatsioonid jätsid jälje meie inimestesse ja maasse.
Sõja üheks jubedamaks osaks olid KÜÜDITAMISED.
Esimene massiküüditamine leidis aset 1941. aasta 14. juunil. Teine ja veelgi ulatuslikum aga pärast sõda, 1949. aasta märtsi lõpul. Mõlema küüditamisega veeti uue riigikorra arvates ohtlikud inimesed kaugele SIBERISSE. Suurimaks "ohuks" nõukogude korrale pidas uus peremees naisi, lapsi ja vanureid.
Näitus "SIBERIS" peab meeles ja hoiatab, et elades suure ja agressiivse naaberriigi kõrval, tuleb väiksemal alati ebameeldivusteks valmis olla.
Perekond Saage oma õues Võnnusveres. Vasakult koeraga Valve, Leia (pilliga), Vaiki, ees lapsed Tiiu ja Maie (Laine lapsed), taga isa August Rudolf, Laine ja ema Elisabeth, taga (pool pead) Endel. Foto aastast 1947-1948
Perekond Saage Võnnusverest (täna Avispea). Küüditati 1949. aastal
Küüditati vanemad ja tütred. Poeg saadeti vangilaagrisse.
1949. aasta küüditamise ajal oli täpselt teada, kus iga pereliige elab. Saage pere kaks tütart õppisid Tartu Ülikoolis, nemad saadeti Siberisse sealt, vanemad ja väiksemad õed ning vend kodust Võnnusverest. Vend Vello ja õde Laine pääsesid, sest suutsid end varjata.
Saviküla Siberis. Kohalikud venelased nimetasid seda Estoniaks
Saagede üliõpilastest tütred sattusid väga vaesesse kolhoosi, kuid neil õnnestus saada sovhoosi vanemate juurde. Leia Saagele sõitis kodust järele kallim Ronald, kuid abielluda nad ei saanud. Perekonnanime vahetus oleks ajanud võimumeeste arvepidamise sassi.
Eesti noored Sajaani mägedest Korino asulasse suunduva veetoru juures. Ees paremal Valve Kalvik
Kalvikute pere
Triigi-Uuemõisast
Ema koos poja ja tütrega küüditati Siberisse, isa saadeti vangilaagrisse.
Poeg Arnold oli küüditamise ajal täismees, õde Elle peaaegu täisealine. Arnold lõpetas Siberis traktoristide kursused ja hakkas mehhanisaatoriks. Tal õnnestus Siberis osata mootorratas ja isegi fotoaparaat. Nii õde kui ka vend leidsid endale Siberist abikaasad - eestlased.
Vahermaa pere Ebaverest
Ema Aliide ja poeg Hillar ning pere kaks vanemat inimest küüditati Siberisse 1941.a. Vanemad jäid Siberi mulda. Peremees Aleksander lasti vangilaagris 1942. a maha. Perepoeg Hillar küüditati teist korda Siberisse 1951. aastal Tallinna Merekoolist.
Artellitöölised Siberis. Vasakult esimene Alide Vahermaa. Alide töötas artellis, ei astunud kolhoosi.
Perekond Kuris vasakult Õie 7-aastane, isa Jaan ja ema Olga 1929. aastal.
Kurise pere Triigi-Uuemõisast
1941. aastal küüditati Siberisse Kurise perekond. Pereisa Jaan hukati 1944. aastal vangilaagris. Selline saatus tabas väga mitmeid Eesti ohvitsere. Abikaasa Olga ja tütar Õie olid asumisel 16 aastat. Tänu heale õnnele sai Õiest Siberis metsatehnik, mis tagas karmis keskkonnas natukene parema äraelamise.
​
Übiused Eiprist. Ema ja kolm tütart küüditati, pereisa saadeti vangilaagrisse
Übiuste pere küüditati Siberisse 1949. a märtsis. Kolmest lapsest noorim ei osanud isegi kõndida. Isa saadeti vangilaagrisse Omakaitsesse kuulumise ja Lebavere lahingus osalemise eest.
Lastega Siberisse üksinda jäänud pere sai õnneks abi naaberkülla küüditatud Kalvikute perelt.
​
Siberisse küüditatud eestlased. X-ga märgitud Malle ja Maimu Übius, keskel ema Helmi süles Leini Übius. Leinist paremal Ellu Kalvik. Ülemises reas keskel Uno Tiimus (vaatab paremale).
Kolm õde
Helmi Übius leidis tööd lambafarmis ja lapsed suvel karjastena. See oli suur õnn, sest ema kolme väikese lapsega ei olnud kolhooside "orjaturul" väga minev kaup.
Talvel õppisid lapsed kohalikus koolis ja vägagi edukalt, vaatamata sellele, et algul ei osatud ühtegi sõna vene keelt.
Übiuse pere tütred Malle, Leini ja Maimu Siberis.
Kõik ei tulnud Siberist tagasi
Siberi karm kliima ja meeletu vaesus muutsid inimesed kiiresti tugevaks. Kuid see ei juhtunud kõigiga. Väga paljud ei naasnud Siberist kunagi.
Matus Siberis. Vasakult Aino Aadumäe, Elvi Aadumäe, Ilmar Kaevu, Endel Kaevu, Aino Kaevu. Foto tagaküljel on märge - Nukke haud, Võsu mees.
Ka Siberis tuli eluga edasi minna
Siberisse sattumine ei tähendanud alati elu lõppu. Toimekad eestlased olid Siberi kolhoosidele just kui sõõm värsket õhku. Meeletus vaesuses virelevatesse kolhoosidesse suutsid küüditatud organiseerida uusi töövõtteid, hooneid ja moodsat põllumajandust.
Fotol toimub lambalauda ehitus. Üsna tihti ei olnud kohalikud sellist ehitist kunagi varem näinud. Fotol perekond Saage.
Tagasi "kiviaega"
Eestlastele oli Siberisse sattumine just kui kiviaega minek. Üsna tihti avastasid küüditatud, et sealsed kohalikud elavad veel kehvemates tingimustes kui Eesti kõige vaesem rahvas. Sellise olukorra oli loonud sealne kultuur ja riigikorraldus.
Midagi õpiti kohalikelt ja kohalikele anti edasi uusi lääne teadmisi.
Omski oblast, Tšerlaki rajoon Melnikovi kolhoos. Baraki juures asuv söökla. Naised seismas baraki ees, paremal hobune vankriga, vasakul Leia Saage, Vaiki Saage
Palgivedu Siberis Krasnojarski krai Beiski rajoon Obze sovhoosis. Vasakult teine Vaiki Saage.
Karm kliima ja raske töö
Karm Siberi kliima oli küüditatud eestlastele tavaliselt kõige suuremaks koormaks. Talved on seal kandis pikad ja väga külmad. Suved seevastu lühikesed ja kuumad.
Suurem osa tööst tehti käsitsi, abiks mõned veoloomad.
Peamisteks töölisteks olid naised, sest mehed saadeti tihti vangilaagritesse.
Meenutuste kohaselt oli kõige raskem töö metsatöö. Seda tehti tavaliselt pakasega ja käsitsi.